Matkapäevik Aegviidu – Ähijärve

1. päev
Aegviidu – Simisalu (40 km)

Nii nagu enamustel matkajatel traditsiooniks on saanud, algas ka meie matk sellega, et sõitsime rongiga Aegviitu. Eelnevalt olin niipalju tark, et helistasin RMK looduskeskusesse ja palusin broneerida matkatee kaardi. Õigel ajal helistasin, sest see oli viimane kaart ja vahetult peale mind tuli üks seltskond veel, kes soovis kaarti osta. Paraku temale enam ei jätkunud. Selle asemel, et kahjurõõmu tunda, andsin talle hoopis kodust varasemalt prinditud must-valge kaardi. Abiks ikka.
Peale kaardi soetamist liikusime poe juurde, kus kohtusime Timo ja Heigoga. Alustasime tervitusõluga ja soetasime ka mõned vajalikud asjad.
Kohustuslik tervitusvoor läbitud, asusime teele. Ootused matkale olid ülevad. Pidi tulema kerge matk. Teeolud olid ideaalsed. Ilus metsa- ja kruusatee. Veidike maad sõidetud, jõudsime Mägede lõkkekohani. Esimese asjana võtsid minu kaaslased õlle välja ja asusid loodust nautima. Liikumisest ei olnud enam juttugi. Ma siis viisakuse pärast nautisin ka natuke seda õlut, kuid hoidsin end tagasi, sest pikk tee veel ees.

Kui loodus nauditud, asusime jälle teele. Veidike maad sõidetud, jõudsime teelahkmele, kus oli vaja otsustada, kas Hobusemäe kaudu või mööda teed. Eelmise aasta kogemusi meenutades otsustasime minna mööda teed, sest Hobusemäe lõik on rattaga suht soine ning raskesti läbitav. Mööda asfalti sõites kirusime naljaga pooleks, et mingi mõtetu matk, ainult asfalt. Nii sõitsime umbes viis kilomeetrit, mille jooksul meid räsis  ränk vastutuul, kuniks tee  keeras vasakule metsa vahele. Jõudsime Kakeradaja rabasse. Noku lõkkekohas suutsime ära eksida :). Ega palju mööda ei pannud, aga siiski. Edasine rada kulges mööda laudteed, kuni järveni, misjärel tegime väikese loodusnautimise pausi. Veidike eemal, mööda rada edasi, oli kuulda hääli ja minu arust veidike ka kirumist. Teele asudes ja paar minti mööda laudteed edasi sõites saime ka kirumise põhjusele jälile. Laudtee oli katki ning kuiva jalaga suht võimatu seda lõiku läbida.

Võiks öelda, et looduselamus number üks. Märjad jalad. Tegelikult see vesine lõik pikk ei olnudki. Mingi 30 – 40 meetrit, aga jalad olid juba märjad. Tore algus.

Raba läbitud, kulgesime edasi mööda kruusateed, kuni jõudsime Tammsaare muuseumini. Muuseum oli küll suletud, aga kuna tee viis hetkel Simisalu laagripaika, kus kavatsesime ööbida, siis hommikul tagasi tulles otsustasime ka muuseumi külastada. Kokku sai läbitud täna 40 kilomeetrit. Alguse kohta pole paha, sest startisime kell 17.

Simisalu lõkkekoha kiituseks peab ütlema, et muru on niidetud, puid on palju, lisaks vaatetorn ilusa vaatega Vargamäele. Esimeseks ööks ideaalne.

 

 

 

2. päev

Sinisalu – Võlingi (75km)

Matka teisel päeval oli ilus päikseline ilm. Hommik möödus asjalikult, veidi uimates. Eks esimene päev looduses ole ju ikka natuke harjumatu. Asjade pakkimine võttis paar tundi aega. Pakkisime rahulikult ja asjalikult. Kui kõik koos, siis asusime teele. Olles läbinud 10 meetrit, avastas Peter, et tema rattal on tagumine kumm tühi. Nojah… mis muud, kui asjad ratta pealt maha ja varuks soetatud õhukumm asemele. Omavahel veel arutasime, et kuidas võis nii juhtuda, et ööga läheb rehv tühjaks. Jõudsime järeldusele, et keegi ilmselt käis öösel ja lasi kummist õhu välja. Oli läbi une ju kuulda imelike hääli.

Rehv vahetatud, sõitsime Vargamäele Tammsaare muuseumisse, kus veetsime umbes tunnikese. Huvitav koht. Tasub külastada kindlasti.

Pärast muuseumi külastust asusime teele. Kaardi järgi pidi umbes kümne kilomeetri pärast tulema hiidrahn nimega Eevakivi .

Kui kaardi pealt vaadates hakkasime kohale jõudma, siis RMK märk näitas suunaga kuskile taluhoovi.  Ju siis maaomanikud on lubanud matkajatel sealt läbi sõita. Imelik oli see, et taluhoovist ei viinud välja mitte ühtegi teed. Liikusime instinktiivselt mööda väikest jalgrada mööda hekiäärt edasi kuni 50 meetri pärast leidsime kivi. Tegemist oli umbes meetri kõrguse kiviga, mis asus kuuse all. Imestasime omavahel, et “see ongi või?”. Samal ajal tuli majast välja peremees, kes ütles, et see on tavaline kivi. Õige kivi asub seal pool, näidates käega hoopis teises suunas. Tänasime viisakalt ja asusime teele. Peab mainima, et tegemist ei olnud rajaga, vaid konkreetse võsaga. Rattaid pidi tõstma üle oksakändude ja põõsaste. Heigo ja Timo käisid jalgsi ees uurimas, et kust see rada ikkagi läheb. Kokku oli seda võsa 50 meetrit, siis hakkas ka kivi paistma. Sattusime päris suure üllatuse osaliseks, sest võrreldes selle eelmise kuusealuse kiviga oli vahe ikka märgatav. Pole kunagi nii suurt kivi näinud. Väikene fotoring, natuke vaadet ja kimasime edasi. Mis sellest kivist ikka vahtida 🙂 . Tee viis meid Aravete poole, kui viidad suunasid meid terviserajale. Ketrasime peaaegu terve raja läbi, aga ühtegi viita ei näinud. Lõpuks tõmbasime ikka läbi võsa tee peale ja sõitsime rahulikult Aravete poole edasi. Mul oli kuri kahtlus, et need terviserajad hakkavad meile veel peavalu valmistama. Aravetel lubasime endale väikese lõunapausi koos õllega. Minu vastuseis õllele oli juba tuntavalt väiksem, kui eelmine päev. Lubasin endale kosutuseks kaks purki õlut. 

Edasine tee kulges suht rahulikult, ilma suuremate või huvitavamate vahejuhtumiteta mööda Järvamaa kruusa- ja asfaltteid. Rahulik sõit kulges meil seni, kuni jõudsime Koeruni. Seal mõtlesime täiendada oma õhtusöögivarusid, mis sai ka toimuma, aga sellega asi ei piirdunud. Poe juures kohtusime ühe grupiga, kes oli samal teel, mis meiegi. Neid oli seitse. Kuna meid liitis sama tee, asusime kohe muljeid vahetama, mille juurde võtsime poest ka mõned õlled. Veetsime seal siis tunnikese jutustades ja õlut libistades. Nad olid spordimehed ja plaanisid raja läbida vist kuue päevaga. Hästi ei mäleta. Meie igatahes asusime teele. Kell oli juba õhtus ja plaanisime varsti laagrisse jääda. Palju ei sõitnudki, kui jõudsime Endla looduskaitsealale. Seal on vist väga usinad teehooldajad, sest sealne kruusatee oli täis veetud savist kruusa, mille peal sõitmine osutus suht vaevanõudvaks. Algselt arvasin, et rehvid on tühjad. Nii vaevaliselt liikusin edasi. Kui jõudsime Oostriku lõkkekohani, siis me isegi ei vaevunud seal peatuma, sest tegemist oli lihtsalt lõkkekohaga, mis asub tee ääres. Telkide jaoks ruumi ei olnud. Võlingi lõkkekohta jõudes, leidsime, et see on selline niiske ja veidike sääski täis. Savisest teest kurnatud, otsustasime teha pausi ning samal ajal mõtlesime ja arutasime, kas jääme siia ööbima või sõidame järgmisesse punkti Hundisaarele edasi. Selle arutelu käigus me ei jõudnudki kokkuleppele, mina ja Heigo tahtsime edasi sõita, Peter ja Timo tahtsid jääda. Lõpuks, kui kehad olid maha jahtunud, siis avastas Peter, et võiks ikka edasi sõita. Mul oli juba veidike külm ning soov lõke üles teha võttis võimust. Igatahes…. Keegi meist ei viitsind enam ise ka sõita ja jäimegi siis Võlingile. Õhtu möödus rahulikult. Telkimiskoht oli suht niiske ja heinane. Kuna äsja oli sealkandis ka sadanud, siis olid puud väga märjad. Pidime lõkke jaoks metsa alt kuivemat sorti hagu otsima. Tule üles saamiseks kulus meil umbes tunnike sussutamist. Nagu juba traditsiooniks on kujunemas, võtsime selle sussutamise ajal kosutuseks ka ühe õlle. Tasapisi tunnen, et see õllejoomine on juba päris kasulik.

 

3. päev

Võlingi – Elistvere (98 km)

Hommikul vara ajasid linnud meid üles. Tule veel loodusesse. Ei saa mitte grammigi hommikul magada :). Tegelt tore on. Peter rääkis, et ta jäi õhtul veel üksi istuma ning kuulas loodusehääli.
Alguses polnud midagi erilist, aga kui pool tundi oli istunud, siis ärkas loodus ellu ja oli kuulda igasugu huvitavaid helisid. Linnud sädisesid, nagu suhtleks omavahel. Kuniks üks lind valjusti üle metsa käratas. Umbes et “tuled kustu!” Misjärel oli vaikus. Mitte üks piuks ka ei tulnud. Huvitav.

Meie hommikune tegevus piirdus hommikusöögi ja pakkimisega. Ilm oli ka niiske. Öösel veidike tibutas vihma. Püüdsime kiirelt teha, sest kella kaheks oli vaja Jõgevale jõuda, kus on meiega on liitumas  paariks päevaks Pille. Pille on Peteri tutvusringkonnast ning esimest korda rattamatkal. Ootame huviga.

Lõkkeplatsil on tee ääres viidad, mis näitavad purskava allika suunas. Läksime seda vaatama. Tore praktiline vaatamisväärsus, mille eesmärk on kindlasti matkajate veevarusid täiendada. Kaarti silmates mõtlesime, et kui sama teed edasi sõita, siis jõuame jõe äärde, mida mööda saaksime minna ka Sinijärve äärde. Kuuldavasti pidi olema ilus koht. Mõeldud tehtud. Sõitsimegi siis jõeni, kus kohtusime ühe kalamehega, kelle sõnul on see tupiktee ja üle jõe ei saa. Niipalju siis otse läbi metsa lõikamisest. Kulutasime neli kilomeetrit selle möödasõidu peale. Laagri juurde tagasi jõudes sõitsime paar kilti edasi ja keerasime Sinijärve poole. Tee oli väga ilus. Vihmased puud, päike paistab. Idüll. Seda maad sõitsime kuskil 7 kilomeetrit. Kohale jõudes tabas meid üllatus. Olime sattunud loodusliku eedeniaeda. Vaade oli nagu järv, mille ääres asub lõkkeplats. Väikene kärestik tuhiseb mööda, kaldapealne punaseid maasikaid täis. Nagu päris.

Maasikad söödud, tulime mõttele, et tõmbaks otse mööda järve äärt Endla järveni, mille ääres kulgeb matkarada Kärdeni.Sealt saab maanteeni, mida mööda Jõgevale sõita. Meie õnneks olime siiski päris targad ja otsustasime selliste rumalustega mitte tegeleda ja tuldud teed tagasi sõita.

Kogu see tiirutamine kulutas meie elust kakskümmend kilomeetrit ja me polnud ikka veel oma laagripaigast kaugemal, kui paar kilti. Nüüd töötas meie vastu ka aeg, mis armutult hakkas piitsa andma, sest Pille rong  ei kavatsenudki hilineda. Alustasime Jõgeva poole kimamist. Ilmaga meil vedas. Nii ees, kui taga sadas vihma, aga meie sattusime sõitma vihmavabale alale. Õnn ei ole meid maha jätnud.

Kui eelmisel õhtul teemaks olnud Hundisaarele jõudsime, siis lisas meie päevale rõõmu juurde ka see, et me jäime Võlingile pidama. Hundisaare ei anna kohe kuidagi telkimisala mõõtu välja. See nägi välja nagu “tee ääres asuv, kinnikasvanud liivakast koos konnatiigiga.” Ei hakanud pikemalt peatuma. Olime rõõmsad ja meie motivatsioon kohe tõusis ning kimasime edasi. Teed kuni Siimustini olid kilomeetrite pikkused sirged lõigud. Suht tuim väntamine, aga sai vähemalt kiirelt edasi. Rong ju tuleb. Siimustini sõidsime RMK raja peal, ja sealt võtsime suuna Jõgevale. Kohale jõudsime täpselt rongi ajaks.

Kohtusime Pillega. Oli teine natuke pelglik. Hiljem ta laagris rääkis, et veidike kartis, et kas ta üldse sulandub meie seltskonda, aga tema meelerahuks läks see hirm ruttu üle, nähes, kui toredad mehed me ikka oleme 🙂 . 

Käisime pubis  söömas ja võtsime ka ühe õlle. Kui teele asusime, otsustasime mööda raudteeäärt minna senikaua, kuni tuleb ristumine matkateega. Raudteel turnimine oli suht tore tegevus ja lisas meie ettevõtmisele ühe meenutamist väärt kogemuse. Kui matkateele jõudsime ja veidike edasi sõitsime, jõudsime Kassinurme mägedeni. Kolasime seal veidike ringi. Päris huvitav koht. Soovitan külastada. 

Kohustuslik vaatamisväärsustega tutvumine läbitud, alustasime teed Elistvere suunas, plaaniga sinna ööbima jääda, aga mida ma näen? Keegi üksik rattaga matkaja loeb parasjagu infotahvlit. Teeme siis juttu, et kust ja kuhu. Selgus, et ta on samal rajal, mis meiegi. Tutvustab ennast, kui Lauri. Asume siis koos teele. Paar kilti sõidetud, avastasime, et oleme eksinud. Suures tutvumistuhinas unustasime suunavaid viitasid vaadata ja panime otse. Pole hullu. Lauri oma targa telefoni ja GPS-iga ajas suuna õigeks ning kimasime edasi, kui mitte ölda, et tagasi.

Tee kulges vooremaal. Väga ilus kant rattaga sõitmiseks.
Voorel avanevad vaated on seda väärt, et järgida minu soovitust see lõik läbida. Meeldisid eriti laskumised, aga ega tõusudelgi viga olnud. Päris korralikud teised.

Õhtul Elistverre jõudes lõime laagri püsti ning veetsime mõnusa õhtu lõkkevalgel juttu ajades. Magama saime suht hilja.

 

 

 

 

 

 

 

 

4. päev

Elistvere – Võnnu (100 km)

Hommikul ärgates jõudsime üsna kiirelt selgusele, et meil on vett on vaja. Muidu poleks nagu hullu olnudki, aga putru ja kohvi oli tarvis süüa. Huvi pärast mõtlesin, et lähen vaatan, kas saab Elistvere looduskeskusest vett. Ei saanud. Oli teine suletud. Avatakse alles kell 11. Õnneks tuli meie seltskonda Lauri, kellelt sai laenuks kogu vajamineva vee. Tingimusel, et kell 11 annan tagasi.
Kui kell 11 looduskeskusesse jõudsime, siis lisaks veele saime ka loa sealses wc-s end veidike pesta. Kasutasime juhust ja pesime kohe pea ning ülakeha puhtaks. Olime nii hoolsad, et terve põrand uputas.
Viisakuse pärast jäin viimaseks ning koristasin kõik ilusti puhtaks. Andsin Laurile ka laenatud vee tagasi ja üsna pea asusimegi teele.

Kulgesime mööda metsateid. Maastikuks oli ilus männimets, roheline pehme maa, koos mustikatega. Metsajärved (Papi järv, Jõemõisa järv, Kaiu järv). Pille õhkas õnnest, kui seda ilu nägi ja avaldas soovi peale matka veel siia tagasi tulla. Ilmselt plaanis rahulikult jalutada selle looduse keskel. Sellisel teel kulgesime ilma vahejuhtumiteta, kuni jõudsime Tartu – Jõhvi maanteeni. Seal nägime tee äärest väikest poekest nimega Pille pood. Mõnus lauake ka muru peal, just nagu ta ootaks meid. Otsustasimegi seal lõunase puhkepausi teha. Ei puudunud ka õlu. Kiituseks ütlen, et see on tore pood ja tore tädi seal poodi pidamas.

Puhkus peetud, jätkasime teed. Kukemetsa lõkkekohta jõudes, kohtusime seal ühe perega, kes ilmselgelt harrastas militaarseid ajaveetmisviise.
Isa oli kaitseliitlane ja tütred niisama kaasas. Pidasid sünnipäeva. Ega meiegi kehvemad polnud. Hakkasime oma lõunat pidama ja nendega juttu puhuma.

Kuna aeg hakkas vaikselt õhtusse liikuma, siis otsustasime, et jääme ööbima Tähemaa lõkkekohta. Vahetult enne lõkkekohta, tekkis küsimus, et mida õhtuks süüa. Heigo ja Timo tulid mõttele, et lähevad küsivad kuskilt talust kartuleid. Sel ajal, kui nemad küla peal kolasid, läksin Lauriga vaatama meie ööbimiskohta. Tuli välja, et lõket saab seal teha, aga kuna kogu see peatuspaik oli nõgeseid täis, meenutas see pigem hooldamata teeotsa, kus saaks väga edukalt harjutada vikatiga niitmist. Mingil põhjusel oli sinna pargitud ka üks haagiselamu.
Vaatamata hilisele tunnile, tegime otsuse, et sõidame Võnnu, kus Peteri  vend lubas meile sauna pakkuda. Kui Timo ja Heigo tulid ja kiitlesid, et saak oli päris suur, siis tegime teatavaks oma plaani. Kotitäis kartuleid, karp mune ja purk letšot, mis neil kokku õnnestus kraapida, jaotasime võrdselt ära ja asusime teele.
Kavastus saime probleemivabalt parvele. Edasine tee kulges kilomeetreid pikal, sirgel metsateel. Mets oli ilus, meenutas nukitsamehe filmi. Olime kõik väsinud. Plaanitust pikem maa pani meie füüsisele paraja koormuse peale. Ainuke edasiviiv jõud oli sauna ootus ja selle nimel tasus pingutada.
Õhtul praadisime ja kartuleid grillvorstikesi ja saunatasime. Pille oli esimene, kes sauna läks. Me ei näinud teda enam tund aega. Hakkasime juba muretsema, aga kui ta sealt lõpuks välja tuli, siis tema olek meenutas inimest, kes on äsja tund aega saunas istunud. 🙂 .
Planeerisime järgmisel päeval pikemalt puhata. Seetõttu lubasime endale hilisemat magamaminekut ja jõime sauna kõrvale kasti õlut ära.

 

 

5. päev

Võnnu – Põlva (40 km)

Hommik algas vihmaselt. Veidike tibutas. Uimasime, just nagu oleks eelmine õhtu sauna teinud ning kaua õlut joonud. Liikuma saime alles kell kaks. Meie kurvastuseks otsustas Pille siinkohal matk lõpetada. Järgmine päev ju vaja tööle minna. 

Kui liikuma hakkasime, siis tibutas vihma. Mässisime end põhjalikud vihmariietesse ja asusime teele. Tee kulges valdavalt metsavahelisel kruusateel. Oli tunda, et ratas liigub raskemalt, kui kuivade ilmadega. Kui peale Ahjat keerasime põldude vahele, siis oli ränk vihmane vastutuul ja kruusatee mingil põhjusel pehmeks saviks muutunud.

Kauguses terendas mets, kust lootsime leida siledamat teed ja tuuelvaikust. Nojah… paraku unistuseks see jäi. Siledama metsatee asemel tuli paras sopamülgas. Puud võtsid küll enamuse vihma kinni, aga sõita oli ikka raske. Tihti pidime ratta seljast maha tulema. Motivatsiooni see muidugi maha ei tõmmanud, pigem oli väljakutsuv ja innustas rohkel erinevaid matkakogemusi saama. Kui Valgesoo matkarajani jõudsime, siis tegime puhkepausi. Kui paus tehtud ja edasi sõitsime, siis panime viidast mööda ja sõitsime otse. Tee muutus üsna pea rajaks, mida mööda pole ammu keegi käinud. Oksad peksid vastu nägu, ratas vajus pidevalt kuskile rohtu kasvanud roopasse. Kui niimoodi paar kilti sai sõidetud, siis ristus meie rajaga kruusatee. Ei teadnud kuhu keerata ja mis tee on. Kaasasolev matkakaart oli piisavalt ebatäpne ja seetõttu otsustasime tuldud teed pidi tagasi sõita. Kui õigele rajaotsale jõudsime, siis see viis meid välja kruusateele, ja me ei tahtnud seda kohe kuidagi uskuda, et meie rada ristus paarisaja meetri pärast sama teega, kust kaudu me ennist välja tulime ning tagasi keerasime. Muidu poleks midagi, aga väga raske oli uhada kinnikasvanud metsateel 4 kilomeetrit, kui oleks piisanud 500 meetrist.

Õige pea jõudsime Taevaskoja raja algusesse. Oli valida, kas sõidame mööda siledat teed või lähme jalgsirajale ning vaatame Taevaskoja üle. Kuna kaart ütles, et jalgsirada on rattaga raskesti läbitav, siis järelikult on läbitav. Asusime õhinaga Taevaskoja matkarajale. Raja iseloomustuseks võib öelda seda, et kõik tõusudvõtsime ratast lükates, millest pooltel juhtudel pidime kahekesi lükkama. Ühesõnaga pidime rada enam vähem topelt läbima, sest, kui ratas oli üleval, tulid ülevalt alla, teisi aitama. Alla pidime rattaid käekõrval hoides pidurdama. Sõita sai ainult mäeharjal. Kohtasime ka järske treppe, kus pidi ratast kandma. Vihmase ilma tõttu oli rada ka väga libe. GPS-i järgi liikusime kaks kilomeetrit tunnis. Kokku võttis raja läbimine aega kolm tundi. Oli väga raske, aga mõnus elamus. Kui saaks uuesti valida, siis valiks ikka sama raja. Elamuste pärast me matkale tulimegi.

Kokkuvõtteks saab öelda Taevaskoja kohta, et vaated olid ilusad, trepid kõrged, laskumised järsud, ilm vihmane, riided märjad, elamused suurepärased.

Kui Taevaskoda läbitud, jõudsime Mammaste terviserajale. Pärast sellist päeva olime väga kurnatud ja need terviserajad hakkasid juba mõtteid sinnamaale viima, et ei viitsi enam täna sõita. Silme ette kerkis küsimus, et miks arvatakse, et üks õige terviserada peab sisaldama tohutul hulgal tõuse, kus enda pulss 180-ni viia ja süda puperdama ajada. Vihkan neid radu juba. Kuna vihmasadu oli juba ühtsaselt tugev ja planeeritud ööbimispaik Peri lõkkeplats, tundus viimane koht, kuhu minna, siis tekkis meil kõigil küsimus, et kas kellelgi on Põlvas tuttavat, kus ööbida. Samal ajal hakkas paistma Mammaste tervisespordikeskus. Lauri teadis rääkida, et seal pakutakse majutusteenust. Õrn lootus hinges, et äkki… Sõitsime siis sinna. Sealne administraator vaatas meid härdalt, kuulas meie kurva saatuse ära ning ohkas raskelt. Kõik toad täis, sest lastelaager on hetkel sees. Pakkus lahkel söökla põrandale magamiskohta. Me olime kõigega nõus, sest valida oli, kas vihmaga telkimine või soe ruum. Enam-vähem pidasime juba plaane, kes kuhu aseme teeb, kui sai teatavaks kohutav uudis. Ei tohi ööbida. Kõrge ülemus ei luba. Meil hakkas nüüd külm, sest kehad olid jahtunud ja riided märjad. Juba mõte sellest, et peab niimoodi külmalt vihma kätte minema, tekitas meis judinaid. Administraatoril ka süda lõhkes sees ja püüdis meid aidata. Helistas Põlva majutusasutusi läbi ja otsis meile öömaja.  Lõpuks broneeris meile koha kodumajutuses nimega Rähni Maja. Kimasime siis Põlvasse, ostsime Selverist süüa ja natukese aja pärast koputasimegi Rähni Maja uksele. See maja oli isegi parem, kui me oodata oskasime. Garaaži saime jätta rattad. Samuti panime sinna riiulite peale kuivama ka telgid ja muud suuremad asjad. Avastasin, et meie suurepärane vihmakindel varustus lasi vett läbi. Hoolimata vihmariietest, oli kõik mis seljas, märg, sest higi ei saanud mujale aurustuda, kui meie riietesse. Kogu koti sisu oli ka märg, Kaasaarvatud magamiskott, sest see veekindel kott oli lihtsalt reklaamiks välja mõeldud. Õnneks peremees keeras toas asuva radiaatori soojaks ja me saime oma riided sinna kuivama riputada. Käisime ka dušši all, mis tõi meie kehasse soojuse tagasi. Õhtul vaatasime telekast jalgpalli MM-i. Minu arust ideaalne lõpp sellisele kurnavale päevale, mis algas pisikese saunajärgse pohmakaga.

6. päev 

Põlva – Värska (75 km)

Hommik algas meil kell 8. Perenaine tegi meile tugeva hommikusöögi. Puder, müsli, võileivad, kohv, kohupiim. Sõime mõnuga ja asusime asju pakkima. Viimasel ajal oleme üritanud asju pakkides mitte venitada. Seekord see õnnestus, sest peremees viisakalt palus meil maja kella kümneks vabastada. Tal olevat ootamatult linna asja. Kolisime siis oma asjadega õue ja asusime pakkima. Saime ka loa rattaid voolikust pesta. Startisime kell kümme. Tee kuni Perini ja ka natuke peale oli kruusane, vastutuulega ning tibutas ka vihma. Kui metsavahele keerasime, siis olukord parem ei olnud. Teed liivased, aga sõidetavad. Mõned puud üle tee langenud. Hein teel niitmata. Jalad kohe märjad. Nii sõitsime kuni tulid mingid kruusateed, mille ristmikel ei olnud enam ühtegi RMK viita, kuhu poole keerata. Tagasi ka ei viitsinud minna, sest ei tea, kui kaua üldse sõitsime vale tee peal. Kuna RMK kaardid on selles mõttes väga ebatäpsed, siis võtsime GPS-.iga suuna paika. Õigele rajale tagasi jõudmisekss pidime edasi sõitma umbes 5 kilomeetrit. Lisaks veel mõned ristmikud.

Paidra järve äärde jõudes hakkas vihma kallama. Kuna meil oli kange tahtmine kuivaks jääda, siis otsustasime pausi teha ja keha kinnitada. Niipea kui me seal oma toidulaagri lahti lõime, nägime juba kaugelt, et meile läheneb üks pardipere. Julgelt tulid nad  meie juurde ja asusid pakutavat vastu võtma. Sõid kõik meie saia käest ära. Need pardid olid nii julged, et ei peljanud isegi käest süüa. Ei oleks uskunud, et keset metsa leiame sellise pardipere. Ilmselt matkalistega harjunud. Kui meie saiavarud lõppesid ja pardiema sai aru sai, et rohkem toitu ei tule, korjas oma tibud kokku ja läks järve peale ujuma. Vahepeal tulid veel korra tagasi, aga nähes, et seekordki midagi ei saa, tõmbasid nad tuld.
Istusime siis seal järve ääres, sõime ja ootasime vihma möödumist. Ei puudunud ka paadisilla peal õlle libistamine. Kokku kestis meie puhkepeatus kolm tundi. Liigutada ennast kohe kuidagi ei viitsinud. Eelmise päeva mudaralli ilmselt oli meid ära väsitanud.

Edasine tee viis meid endiselt mööda pori kuni jõudsime Meenikunno rabasse. Käisime vaatetornis, aga ei hakanud mööda laudteed sõitma, sest kirjade järgi pidi see katki olema. Lisaks kipuvad sellise vihmase ilmaga laudteel rattad libisema. Sel põhjusel tegime ringi ümber raba ja heitsime sellele pilgu peale ka teiselt poolt. Ilus vaade, udune raba. Nüüd õhkas Peter, olles lummatud selle ilust. ja avaldas oma plaani hiljem siia jalutama tulla.
Peale raba, veidike edasi sõites, tuli järsku asfalt. Keset metsa…. See oli paras üllatus ja me nautisime igat selle meetrit. Jumalik. Nagu oleks taevasse sattunud. Palju seda teed ei olnud. Mingi sada meetrit vast, aga tee ääres oli RMK Valgjärve metsaonn. Väike puhkus, maja sisu uurimine ning meie teekond jätkus. Edasine oli konkreetselt sitt, märg pori- ja liivatee, vahelduseks mõned kleepuvad savised kruusateed. Vihm oli õnneks järele jäänud. Abiks ikka.

Meil oli veel meeles eelmise päeva soe tuba ja see ajendas meid helistama RMK-sse, et ehk saab Värskas mõne metsamaja üürile võtta. Helistasime ja uurisime. Luige metsamaja oli veel vaba, aga nad küsisid selle eest 70 eurot. Summa nelja peale suur ei olnud ja lubasime mõelda. Mõtlesime, mis me mõtlesime, aga kuna ilm näitas meile oma ilusamat palet, siis ei pidanud mei vajalikuks seda raha kulutada. Kui me Värska lähedale jõudsime, tuli meil idee, et lähme lihtsalt sinna maja juurde ja lööme laagri püsti. Mõeldud tehtud. Kohale jõudes leidsime eest puid täis varjualuse, väikse veranda ja rõdu. Tegime lõkke, kuivatasime riideid. See aeg, kui lõke küdema pandi, kimasin mina koos Peteriga bensukasse õlle järele. Ostsime sealt ploki õlut ja õhtul lasime hea maitsta.

Sellel majal on piisavalt suur katusealune veranda. Seetõttu pani Lauri oma telgi  sinna ja meie ei hakanud telki välja võtmagi, vaid võtsime maja küljest redeli ning ronisime üles ja tegime oma asemed sinna. Sääsed muidugi arvasid, et me oleme nüüd  täielikult nende päralt, aga relvastasime end kurikuulsa sääsetõrjega,millel nimeks BENS. Selle tulemusena sujus meie uni hommikuni probleemivabalt.

 

7. päev 

Värska – Piusa ürgorg (50 km)

Hommik algas nagu tavapäraselt linnulauluga. Oli plaanis teha kohustuslik Tšaimaja külastus. Püüdsime küll kiirelt pakkida, aga saime liikuma alles kell 11. Lisaks oli Peteril vaja internetti pääseda, kuu alguse puhul mõningad pangatoimingud teostada. Seetõttu otsisime mööda küla internetipunkti taga. Lõpuks sai ta jutule mingi tädiga vallamajas, kes siis lahkelt lubas.

Tšaimajas korralik kõhutäis söödud, asusime teele. Vahetult enne teele asumist hakkas vihma sadama. Pakkisime end järjekordselt vihmakindlaks, kuigi kogemused on näidanud, et sellest suuremat kasu ei ole. seestpoolt higistad end ikka märjaks. 

Õige pea keeras rada ka metsavahele. Olime jõudsime Mustoja maastikukaitsealale. Lisaks sellele, et seal on liivane pinnas ja head valgusolud, on seal ka rattaga raske sõita. Enamus teest koosneb liivast. Kui sinna juurde arvata ka vihm, siis avastasime, et kõigi nende tingimuset koosmõjul oli seal suht porno sõita. Kui nüüd viisakamalt ennast väljendada, siis võiks öelda, et meil oli seal suht mõnus kõndida 🙂 . Kui meil vedas, siis asendusid liivased teed metsateega. Nendel asuvaid lompe võiks kutsuda pisikesteks järvedeks, mille sügavust ei raatsinud kohe kuidagi mõõtma minna. Mõistlikum oli otsida läbipääsuraja kõrvalt. GPS-i järgi liikusime kiirusega viis kilomeetrit tunnis. Teel kohtasime tohutuid kukeseenevälju. Korjasime õhtuse kastme jaoks paraja kotitäie. Õhtul selgus, et selle käigus kaotasin oma superlaheda taskunoa ära. Kahju.

Värskast 15 kilomeetrit ja 3 tundi hiljem, jõudsime kuulsa Vana Jüri seebikoja juurde, kuhu otsustasime ka sisse põigata. esimese asjana võttis seebimees välja kuulsa Seto viina “Hanss” ja pakkus igale pitsikese. Kangust on sellel väidetavalt 60% ringi. Puhusime seal umbes tunnike juttu, ostsime pudeli viina ja mõned seebid ning asusime jälle teele.

Kulgesime endiselt mööda metsateid. Kui nüüd täpsem olla, siis mööda metsajõgesid 🙂 . Igatahes, vaevaliselt liikusime.

Kui olime umbes kümme kilomeetrit nii edasi liikunud, jõudsime tugevamale pinnasele ja avanes lootus, et saab ka lõpuks normaalselt sõita. Jõudsime Koidula piiripunkti lähistele. Ees ootas vana raudteetamm, mis paistis suht kruusatee moodi. Sellega paraku meie rõõmuhetk piirdus, sest see tamm, mis kaardi järgi näitas pikkuseks umbes neli kilomeetrit, osutus selliseks karmajoogaks, et Taevaskoda osutus nagu laste mängumaaks. Rattaga sõita oli seal täiesti mõtetu. Rehvid vajusid killustiku sisse. Väntamine ketras ainult ratast ringi. Jalgsi sai küll kiiremini edasi, aga jalg paindus selle killustiku peal ja oli oht, et vääname jala välja. Nii me siis jalutasime ja sõitsime seal raudteetammil seda maad. Selle lõigu positiivne omadus oli see, et edasipidi raskeid lõike läbides mõtlesime vanale raudteetammile ja elu oli kohe lill. :).

Pärast tammi jõudsime Piusale. Tahtsime koopaid külastada, aga jäime paar minutit hiljaks. Oli juba suletud. Liikusime edasi, plaaniga ööbida Härma lõkkekohas. Põhjusel, et õhtune söök oli meil ostmata, keerasime rajalt kõrvale ja sõitsime Obinitsa poodi külastama. Poest kraam ostetud, küsisime ühelt kohalikult teed Härmale. Samal ajal hakkas ka vihma sadama. Sõitsime siis mööda juhatatud teed. Läbitud oli juba seitse kilomeetrit, aga RMK märgist ei kippu ega kõppu. Arvasime juba, et oleme eksinud. Vihm keeras ennast ka paduka lainele ja äkitselt nägime tee ääres viita “Piusa ürgoru puhkekompleks”. Kõrval ka RMK raja märk. Olime pannud ikka päris kõvasti sellest telkimisplatsist mööda. Sadu muutus juba päris tugevaks. Võiks öelda, et meile sadas järv pähe, mille käigus automaatselt ununes telkimine ja esile kerkis mõte soojast ruumist. See samatunne sundis meid suuna võtma puhkekompleksi poole, plaaniga küsida sealt öömaja. Asusime läbi rääkima. Algul öeldi, et 60€ kämping + saun 20€. Märjad ja kurvasilmsed, nagu me olime, õnnestus meil mõjutada nende empaatiavõimet ja läbirääkimiste tulemus enda kasuks kallutada. Saime kämpingu ja tasuta sauna koos võimalusega seal öösel riideid kuivatada. Kämpingu juurde kuulus ka väliköök elektri ning sooja veega. Vedas.

Õhtuks tegime süüa kukeseenekastet, kartuleid ja võileibu. Viina tipsutasime maitseks peale. Saun oli hea. Obinitsast ostetud õlledega lausa ideaalne.

 

8. päev 

Piusa ürgorg – Saunamaa (70 km)

Ärkasime nagu tavaliselt kella 9 paiku. Hommikust sõime pool kümme. Maitseks tipsutasime veidike viina ka peale ning pesime ka rattaid. Õnneks oleme saanud iga päev rattaid pesta või vähemalt loputada, sest enamasti on rattal õli asendunud mudaga. nii et see traditsioon, muda õli vastu vahetada, tundub suht kasulik tegevus.

Tänane plaan oli sõita mööda rada tagasi, et näeks ära ka kuulsa Härmamüüri. Administratsioonist saime kohaliku matkatee kaardi, mis näitas, et teistpoolt jõge läheb sinna rattatee. Tagasi pidi jalgrada tulema. Ei soovitatud sinna ratastega minna. Polevat võimalik.  Eks me näe :).

Sõit Härmamüürini kulges neli kilomeetrit mõnusas tempos, sest kulgesime valdavalt allamäge. Isekeskis mõtlesin, et huvitav, kuidas sealt tagasi tulla on. Siis peaks ju ülesmäge tulema.

Müüri juures pikka pidu ei olnud. Kohustuslik vaatamine tehtud koos paari pildiga tehtud ja alustasime tagasiteed. Peaks mainima, et need tõusud ja laskumised, mis meile osaks said, olid palju järsemad, kui Taevaskojas. Vahepeal pidime isegi kolmekesi rattaid järsakust üles sikutama. Liikusime kaks kilomeetrit tunnis. Õnneks oli see lühike maa ja ei pidanud pool päeva rattaid lükkama. Ja see, kes selle lõigu lisas RMK kaardile, peaks proovima seda üksi rattaga läbida, sest, kui mõni üksik matkaja tuleks, siis kuluks ikka päevi, enne kui ta sellest müürist üles saaks. Kuna meie muidugi oleme karastunud, kõvad mehed, siis ei heidutanud meid see mitte üks põrm. Lõime aga käed külge ja tegime ära.

Kui Härma müür ületatud ja jõudsime ringiga tagasi ööbimiskohta, tegime avastuse, mille peale me ei oskanud muud teha, kui naerda. Oleks võinud ju jätta raske varustuse kämpingusse ning kergete ratastega selle ringi ära teha. Teinekord siis targem.

Edasine tee kulges valdavalt tõusvas joones mööda Piusa ürgorgu. Möödusime veel mõnest liivakivipaljandist ning kulus poolteist tundi, kuniks jõudsime Vastseliinasse. Korraldasime seal väikese lõunasöögi ja kimasime edasi. Vastseliinast väljudes oli märgistus kehva. Ei leidnud kuidagi õiget teeotsa üles. Kui lõpuks, kui küsisime, siis silma järgi suunati meid mingile heinamaale. Ei olnud kohe kuidagi tee moodi. Üsna pea muutus asi kruusaks. Ega see edasine lõik päris lillepidu ei olnud. Ikka tuli mudaseid lõike ja sügavaid lompe ette. Tänane õli oli ketipealt juba kadunud. Sõitsime päris pikalt ja esimese põhjalikuma peatuse tegime Suure Munamäe külje all, Vaskna järve ääres. Peatuse tegime, sest hakkas vihma sadama. Korraldasime seal suuremat sorti söögiläbu, sest meil olid jäägid alles ja vitsutasime kõik sisse.

Kui vihm jäi üle, asutasime end teele. See, et olime Haanja kõrgustikul, andis end juba tunda. Võtsime ränki tõuse Vällamäele ja hiljem ka Suurele Munamäele. 

Munamäelt võtsime suuna Rõuge peale. See sõit läks juba libedamalt. Enamasti saime sõita vabahooga, sest kõrgus langes järsult. Pidurdas meid ainult mõni mudane lõik, kus pidi jälle ratta seljast maha ronima.

Kui Rõugesse jõudsime, asusime Saunamaa lõkkekohta otsima. Mitte kuidagi ei leidnud üles. Jõudsime juba Rõugesse välja, aga mitte ühtegi RMK viita ei olnud näha. Võtsime siis GPS-i laht ja selle järgi liikudes läbisime kolm kil0meetrit mööda metsatukki ja põllu ääri, kuni jõudsime Saunamaale. Kell oli siis juba 22.

Saunamaa on selline talukompleks, kus on erinevad saunad ,aga telkimisplatsi me üles ei leidnud. Lauri jõudis vahepeal helistada ka reklaamplakatil olevale numbrile ja sai sealt loa kasutada välikööki ning grilli. Telkimisplatsi leidsime mitusada meetrit eemalt metsavälult.

Kuna aeg oli hiline ja pime ning poode tee peale ei jäänud, siis selle õhtu olime suht näljas. Hommikupuder meil veel oli kotis. Kõik muu oli otsas. Enne, kui telki kerra tõmbasime, istusime õdusalt tunnikese lõkke ääres, ajasime juttu ja kuivatasime riideid.

 

9. päev 

Saunamaa – Kõrgeperve (100km)

Hommik algas leboga. Saime välikööki kasutada,  akusid laadida ning muidu tsillida. Õige pea ilmus sinna ka peremees ise.  Ajas juttu ja kiitis oma saunu. Väga lahke peremees. Kui keegi sinna kanti satub matkama, siis kindlasti helistage talle ja ta lubab kööki ja grilli kasutada. On ta ju ka ise poolenisti matkamees.  Tore vana.  Saime ka loa voolikust rattaid pesta. 

Teekond algas meil suht kiirel tempol. Rõuge läbisime mööda maanteed, misjärel muutus tee kruusasemaks külateeks. Teepeale jäi Viitina kauplus, kus täiendasime enda toiduvarusid. Üks huvita, mida ei saa märkimata jätta, tuli ka sealt välja. Nimelt leidsime “parim enne möödas” riiulist kiirpudrud, millel olid näha veel krooniaegsed hinnad. Pakk oli maksnud algul 5 krooni, siis 3 krooni ja lõpuks 0,23€ senti. :). Ostsime need ka ära. Edasi liikusime mööda kruusateed, kuniks meie tee viis  läbi heinamaa. Tee oli seal täielikult vee all. Mul oli kange soov eelmisel õhtul hoolega kuivatatud jalanõud võimalikult kaua kuivad hoida ning seetõttu asendasin need plätudega. Ja nii me siis läbi vee jalutasime umbes kilomeetrikese. 

Käisime ka Pähnil, tegime väikse ekskursiooni sealsel pisikesel lõkkeplatsil ning kimasime edasi. Kui jõudsime Kikkajärve äärde, siis tabas meid järjekordne väljakutse, mis nõudis saabaste asendamist plätudega, sest järv oli üle kallaste tõusnud, neelates endasse ka meie raja. Ukersasime seal, kuni jõudsie lõkkeplatsini. RMK kaardil on selle koha nimeks Paganamaa lõkkeplats. Edasi valisime targu jalgrattaraja, sest kopp oli juba tõsiselt ees igasugustest ukerdamistest ja tõusudel ratta lükkamisest. Kell oli kolm ja me olime rajal olnud 4 tundi. See teeb keskmiseks kiiruseks kümme kilomeetrit tunnis. Mõtetu ajaraiskamine.

Edasi kulgesime mööda kruusateed, kuni jõudsime Metsavenna telkimiskoha juurde. Seal tegime korraliku puhkuse, mille peale kulutasime kaks tundi. Päike paistis, linnud laulsid, sõime värskelt valminud mulgiputru, kanakoibi ning ei puudunud ka külm õlu. Heigol olid rattapidurid Haanjas nii ära kulunud, et neid sisuliselt ei eksisteerinudki enam. Võtsime siis Timo rattalt tagupidurid ja panime Heigole need ette. Abiks ikka. 

Uuesti teele asudes võtsime suuna lõunatippu. Jõudsime sinna kell 20. Tee sinna ja tagasi oli totaalselt mudaralli. Ausalt öeldes oli mul oli juba siiber sellest mudast. Lisaks sellele hakkas ka minu põlv valutama ja see sundis mind niigi aeglast sõitu veelgi aeglustama. Seal lõunatipus tegelt muud teha polnudki, kui kohustuslik külalisteraamatusse sissekanne, paar pilti ning tulema me hakkasimegi.

Edasi kulges meie tee valdavalt mööda kruusa. Vahepeal keeras tee metsavahele. Täpsemalt Tõrvase ja Tellingumäe vaheline lõik. Kaardi pealt vaatasime, et RMK rada teeb väikse põike kuskile metsavahele, aga saab ka otse sõita. Panime siis otse. vahetult enne lõppu tulid igasugu hoiatavad sildid, et “eramaa”. teele oli ette tõmmatud ka elektrikarjus. Metsa vahel jõlkusid ringi valge peaga lehmad. See oli päris ehmatav, kui nad õhtuhämaruses järsku välja ilmusid. Igatahes olime eramaal ja oli selge, et meid sinna ei oodata. Püüdsime võimalikult vaikselt ja kiirelt edasi liikuda, loote, et keegi ei märka meid. See meil ka õnnestus ning paari kilomeetri pärast oli oodata laagripaika. Tellingumäele jõudes oli mingi bemm seal ees, muusika käis ja noored tarbisid alkot. Otse loomulikult me ei hakanud neid seal segama, vaid tegime näo nagu plaaniksimegi edasi sõita. Kõrgeperve oli 7 kilomeetri kaugusel ja sinna me siis liikuma hakkasimegi. Mõnes mõttes oli see isegi hea, sest järgmine päev pidime jõudma lõunaks Ähijärvele. Saab lühemalt läbi.

Kui Kõrgepervele jõudsime, oli seal ees üksik tõukerattaga matkaja, kellel sama rada läbimisel, mis meilgi. Olime temast juba viimased kolm päeva ainult legende kuulnud ja tasapisi lootsime, et jõuame talle järele. Nagu näha, meie lootus täitus.

Kuna õhtu oli hiline, kell oli juba 23, siis ei hakkanud pikalt seletama, vaid lõime laagri ruttu püsti sõime paar võileiba ning kobisime magama. Hommikuse äratuse planeerisime kella kuueks, sest tahtsime kell 12 Ähijärvel olla, et Valka rongile jõuda.

 

10. päev

Kõrgeperve – Ähijärve (34 km)

Hommikune äratus oli kell kuus, sest kange tahtmine oli jõuda kella neljase rongi peale. Seekord tegime pakkimises rekordi, sest saime tunni ajaga kõik valmis ning kell seitse alustasime liikumist. Lauri jäi meist maha, sest ta ei soovinud kaasa tulla. Temal oli veel aega.

Tee kulges mõnusalt kruusal, kuni jõudsime metsateele. See muutus jälle sopaseks, aga mitte midagi hullu. Oli sõidetav. Kui jõudsime Linnamäe telkimiskohta, siis kimasime sealt suure hurraaga läbi. Meid ootas ju kohe kohe finish. Kui teeolud muutusid väga liivaseks ning meenutasid oma tõusude ja langustega vähekene juba Taevaskoda, sai meile selgeks, et olime eksinud. See  oli küll paras pettumus. 15 kilomeetrit enne lõppu nii totralt ära eksida. Ajasime siis oma GPS-i pöördesse, võtsime suuna kuhu vaja ning saime õige pea rajale tagasi. Ja peale selle hakkas ka veel vihma sadama. Edasine tee oli hööveldatud ja väga savine, aga tasapisi lõpp lähenes. Jõudsime Ähijärve piirkonda. Tunne oli ülev. Olime rõõmsad, et varsti on lõpp. Kolm kilomeetrit veel jäänud, kuniks juhtus see, mis juhtuma pidi.

Ühel kiirel laskumisel olin reas viimane, kui järsku näen, et Timo sõitis RMK märgist mööda, misjärel ta hakkas hoogu maha võtma. Samal ajal Peter vana hull tõmbas pidurid nii plokki, et Heigo ei oskanud sellise äkilise liigutuse peale eriti midagi kosta, vaid tõmbas oma laenatud superesipiduritega nii kõva ploki peale, et käis üle nipli. Kahjuks või õnneks oli tal piisavalt suur hoog sees, et ratas lendas temast konkreetselt üle ja maandus kraavi. Mina muidugi hea lauluga tagant lendamas, tõmbasin automaatselt ka oma pidurid plokki ja sain pool meetrit enne maaslamajat pidama.

Selle vahejuhtumi tulemusel Heigol käed värisesid, Peter tundis end, nagu ta oleks äsja õnnetuse põhjustanud ja püüdis hoolega lohutada ja vabandada. Timo asjatas kraavis rattaga ning mina filmisin. Kui kõik olid jälle jalgel, selgus, et see kurikuulus RMK märk oli mõeldud jalakäijate jaoks ja rattaga sealsel rajal sõita ei saa. Pidime teed mööda edasi liikuma.

Kui see oluline päevasündmus läbitud, jõudsime lõpuks Ähijärve looduskeskusesse. Kuuldes, kust me tuleme, pakkus sealne töötaja meile õhinal kohe kohvi ning tundis huvi meie teekonna vastu. (tervitused ja tänud Kaidile). Veetsime seal umbes tunnikene juttu puhudes, puhkasime, pesime rattaid ning alustasime teed Valga suunas.

 

Lõpp

Kui ratastega Valga suunas liikusime, tegime kuskil peatuse ja sõime lõunat. Paraku ei registeerinud koha nime, sest ei viitsinud. 

Valgas otsustasime käia ka välismaal õlut joomas ja liikusime Valka (linn lätis). Kui pubi otsisime, siis küsisime kohalikelt, kus asub kõige ägedam õllejoomise koht. Nad suunasid meid ühte bistroosse :). Seal sõime kohaliku praadi ja jõime õlut.

Rongi peal tegime veel mõned muljete vahetused ja läbi see reis oligi. Tartus läksin Peteriga maha. Timo ja Heigo kimasid Tallinna poole edasi.

 

(2014)